Igal juuksekarval on väike karvatõstjalihas, mis kinnitub juuksekarva ja -juure ümber olevale sidekoele. Trihholoogi sõnul murdub juuksekarv krambiga sarnase kokkutõmbe tagajärjel, mille tekkepõhjus on teadmata. See tähendab, et juuksejuure ümber olev sidekude pigistab juuksekarva katki või kahjustab seda nii tugevalt, et juus murdub hiljem näiteks töötlemise käigus.

Sageli kaasneb ka peanaha valulikkus või pinges tunne. Pärast kokkutõmmet ei pruugi juuksekadu kohe väliselt näha olla. Juuksed võivad välja kukkuda edasise juuksehoolduse käigus, mille tõttu tekivad peanahale ümmargused juusteta laigud.

„Tühja ala ümbruses võib märgata nn juuksetüükaid, mida eksikombel peetakse uuteks juusteks. Mikroskoobiga uurides aga selgub, et tüüka ladva tüveosas puudub pigment. See näitab, et juus ei saa toitaineid korralikult kätte, mistõttu mingil hetkel tulevad ära ka need väikesed juuksed ning laiguline ala laieneb veelgi”, ütleb juukseuurija.

Sageli on sellise seisundiga inimesel kõikvõimalikud proovid ja analüüsid korras ning tihti keeldutakse seda ka haiguseks nimetama.
Peale tavapärast stressiseisundit on pakutud ka, et juuksejuurtesse võib olla kogunenud rohkelt kaltsiumi, mis takistab toitainete imendumist (seda on võimalik tuvastada juuksejuureuuringus mikroskoobi abil), mistõttu juuksed muutuvad nõrgemaks.

Uuringud on näidanud, et laiguline juuksekadu esineb sageli tarkadel, intelligentsetel ja tundlikel inimestel, kes on loomult vastutustundlikud ning kes hoiavad oma tundeid ja läbielamisi pigem endas, kui näitavad neid välja. Seetõttu võib keha hakata reageerima nende enda vastu.

Tihti lohutatakse, et selline seisund on mööduv, kuid pole harvad ka olukorrad, kus kiilad laigud peas vahel kaovad ja siis siiski tagasi tulevad. On ka juhtumeid, kus inimene põdes laigulist alopeetsiat, mis taastus, kuid millele paari aasta pärast järgnes seisundi raskem vorm ning kadusid nii juuksed kui ka kõik muud karvad kehal.

Tõsi, mõningast edu on siiski saavutatud kortikosteroidide kasutamisega. Kõige parem efekt on saavutatud kortikosteroidide süstimisega. Samas ei ole võimalik tagada, et see mõjub, igal ravil on kõrvalmõjud, mis võivad olla vägagi suured ja organismi kahjustavad. On olemas ka raviv kreem, kuid see ei suuda siseneda nahka nii sügavale, et mõjutada juuksejuuri.

Suukaudsete vahendite miinuseks peetakse mõju olemasolu ainult tarvitamise perioodil.
Kirjandusse on paisatud uuringuid, mis mõne ravimi suhtes on saavutanud häid tulemusi, kuid üldjuhul puudub usaldusväärsus. Seda juba põhjusel, et seisund võib iseenesest taastuda ning pole võimalik olnud kindlaks teha, kas taastumine oli iseeneslik või mõne medikamendiga seotud.

Alopeetsiaga kaasnevad tihti muud ebameeldivused. Esiteks võib kiilas peanahk saada kergesti päikesepõletuse. Ninakarvade puudusega kaasneb heinapalaviku ja muude allergiate oht. Ripsmete puudumine muudab silmad tundlikuks ja vastuvõtlikuks. Probleeme võib olla ka küüntega, sest keratiinist moodustuvad nii juuksed kui ka küüned.

Kuna see seisund mõjutab väga suures osas ka inimese välimust, siis võib kaasneda ärevushäire, sotsiaalfoobia, ehk kartus viibida kohtades, kus on palju inimesi või kus muul moel võib liigset tähelepanu saada, ning loomulikult võib selline seisund kaasa tuua pikemas perspektiivis depressiooni.